Ajakirjanikud PR-sõjas

Ka pilvitus taevas võivad huvid risti minna

Sellest, et aasta hakkab lõppema saab aru kui raadiosse, telesse ja kaubanduskeskustesse hakkavad tekkima päkapikkude kujud ja kingipakipildid. Sellest, et hakkab lähenema mõne olulise hanke tähtaeg, saab aru kui lehtedesse hakkavad ilmuma kummalised artiklid ühe konkursil osaleja kohta. Reeglina ei ole artikliks kuigi palju tõtt, ajakirjanik on lihtsalt PR vankri ette rakendatuna ära lollitatud, aga toimetuse seisukohalt on artikli avaldamine ja faktide kontrollimata jätmine küüniliselt mõistetav, sest artikkel müüb.

Saaremaa Laevakompanii vastase kampaania üheks esimeseks ohvriks langes ERR kui avaldas mõni kuu tagasi võhikliku ja kontrollimata andmetega artikli Vjatšeslav Leedo maksuvõlgadest. Artikli autorile olid kõrvasosistajad jätnud ütlemata, et võlad on kas ammu enamuses makstud, ajatatud ja makstakse graafiku järgi ning tekkinud näiteks sellest, et Leedole kuuluv ettevõte omandas osaluse firmas, millel juba oli maksuvõlg. (Leedo vastust võid lugeda siit: https://www.err.ee/849000/mitmed-vjatseslav-leedo-ettevotted-paistavad-silma-suure-maksuvolaga). Lihtsa vaevaga oleks saanud need faktid üle kontrollida kui eesmärgiks oleks olnud tõese ja tasakaalustatud info avaldamine.

Ajakirjanik jäi lolliks

Ka esmaspäevane Päevaleht sai endale klikimagneti kui avaldas artikli kunagiste praamiliiklust korraldanud partnerite tülist. Muidugi oli siingi kokku traageldatud narratiiv, millest lugejale pidi jääma mulje, et Vjatšeslav Leedoga seotud ettevõtted ei ole usaldusväärsed ja tõestuseks järgnes paras pudru ja kapsad.

Siinkohal tuleb kaasa tunda artikli autorile, sest kõige labasemal moel teda lihtsalt lollitati. Üks küsimus ja lugu oleks jäänud tulemata. Nimelt on kõik need vaidlused, mis ajakirjanikule ette söödeti tõepoolest juba mõne aasta vanused. Ja just sellepärast, et ühel hetkel praamiliiklus riigistati ning kuivõrd on tegemist investeeringumahuka ja pikalt ette planeeritava tegevusvaldkonnaga, tuli ettevõtjatele palju sekeldusi. Nende lahendamiseks sõlmisid kõik artiklis viidatud kunagised äripartnerid omavahel 2016ndal ja 2017ndal aastal kokkulepped, millega kõik vastastikkused nõuded ja vaidlused ära lahendati.

Tõsi, kuidas oleks kõlanud pealkiri: Leedo ja äripartnerid ei süüdista teineteist!? Tõenäoliselt oleks lugejaid olnud samas suurusjärgus, aga oleks terveks jäetud ka hea ajakirjandustava ja avalikkuse usk ajakirjanduse objektiivsusesse ning tõeihalusse.

Keerukas kompositsioon

Kuivõrd ei vasta tõele veel terve rida väiteid, alates sellest nagu oleks Leedo osalenud üksnes oma know-how-ga ning teised oma rahaga või nagu oleks Leedo tegelenud iga väiksemagi pisiasjaga kuni raamatupidamise ja arvete edastamiseni välja, siis  tuleb küsida: kui palju peab üks ajakirjanik tahtma sellist juttu uskuda ja miks?

Mitmeid täiesti pahatahtlikud vihjed ei ole pandud igaks juhuks isegi Olav Miili ega Richard Tomingase suhu, sest nende käest ei saa ju saada kinnitust millelegi, mille kohta nad on teinud igati soliidse lepingu. Ei käi ju nii, et teen aumehe näoga lepingu ja siis lähen seda rikkuma ning räägin ajakirjandusele sootuks kolmanda sogase versiooni.

Tõsi, ajakirjanik pöördus ka Saaremaa Laevakompanii poole küsimustega, mis olid justkui samast teemast. Kuivõrd need puudutasid mitme aasta tagust olukorda ning sama juhtumi lahendamiseks oli sõlmitud ka asjaosaliste omavaheline kokkulepe, sai niimoodi ka ajakirjanikule öeldud. Sõnum, et andmed on vananenud, uudist pole ja kasutage võimalust mõelda, et tegelete kellegi tellimustööga, sai ka ajakirjanikule edasi antud.

Muidugi tuleb tunnistada, et ise süüdi, oleks pidanud keelduma enne kui artikli tegeliku sisuga on võimalik olnud tutvuda jne jne. Aga kuidagi oli selline tunne, et võiks ju ajakirjandust usaldada lootuses,  et ajakirjanik kontrollib oma infot ja allikaid. Oli vale tunne ja soovitus: kui näeb välja nagu part ja häälitseb nagu part, siis võibki olla part. Teisisõnu: kui on tunne, et lugu võib olla suunatud, siis see võibki nii olla.