Ka ühiskonnas vajame õpetajaid

Ka ühiskonnas vajame õpetajaid

Püüan kujutada Rein Rauda ette koolis, klassi ees, õpetajana ja tema reaktsiooni täiesti tavalisele situatsioonile kooli argipäevas. Millegipärast seda paralleeli eriti ei kasutada, aga koolitunni ja ühiskonnas reaalajas toimuva vahel on väga palju ühist. Pole tähtis, mis aine tunniga tegemist, aga võtame näiteks ühiskonnaõpetuse – igal juhul on klassis neid, kes kibelevad edasi juba järgmise peatüki juurde, aga hulganisti neid, kes vajavad õpetaja abi järjel püsimiseks. Kes pälvivad õpetaja tähelepanu? Kõige rohkem tähelepanu saavad need üks-kaks kuju, kes kõige rohkem kavandatud õppetegevust segavad. Sellega pole midagi teha, nemadki tahavad õppida, aga tempo on võib-olla selles vanuses nende jaoks liiga kiire, võib-olla on kodus jamad, aga põhjuseid võib olla veelgi. Igal juhul tuleb nendega tegeleda ja ülejäänud klass ootab. Kujutan ette, kuidas Raud võtab nüüd käsile Testamendi, anatoomia või evolutsiooniteooriad ning püüab ülejäänud klassile selgitada, miks mõni noormees või neiu hüüab õppetöösse vähepuutuvaid fraase, milles kõlavad ka usundiloost tuttavad tegelased või püüavad oma väidetavat seksuaalset eelistust millegipärast eriliselt rõhutada. Ja kujutan ette kui tulutu on selline tegevus Raua poolt.

Õpetajate jaoks on see argipäev. Kuidas õpetajana selle kõigega toime tulla nii, et ometi on Eesti põhikoolide õpilaste tulemused ülemaailmsetes testides maailma tipus? Selles ongi õpetajate kutse keerukus ja ühtlasi üks põhjuseid, miks igaüks õpetajaks ei saagi või kiiresti läbi põleb. Raua selgitustest oleks õpetajatele sama palju kasu, kui psühholoogi või kasvatusteadlase teooriast – huvitav lugeda, aga õppetöö korraldamiseks ilma muude kompetentsideta täiesti ebapraktiline.