“Asekantsler Jegorovi hiljutised avaldused ja intervjuud väärivad vähemalt 12 plusspunkti ja suurt aplausi. Võibolla isegi autasu, et julgustada ka teisi soojas kabinetis istuvaid ametlikke isikuid mõtlema, kelle huvisid nad esindavad ja kelle ülesandeid täidavad. Aus riik vajab ausaid ametnikke, kes ei karda oma seisukohti välja öelda ja nende eest seista. See teguviis võiks laiemalt levida,” leiab Vjatšeslav Leedo.
Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov sai hiljuti hakkama riigiametniku kohta enneolematu meheteoga – teatas avalikult, et ei kiida heaks poliitikutest valitsuse otsust muuta pensionisüsteemi. Maksuspetsialist Jegorovi analüüsi kohaselt soodustab vastu võetud pensionisüsteemi muudatus ümbrikupalkade maksmist ning annab noortele sõnumi, et õppimisest tulusam on tööraamat võimalikult noorelt staaži koguma panna.
Aus ametnik ja riigi huvid
Konkreetsetele ohtudele osutamisest on aga palju olulisem asjaolu, et Jegorov otsustas selja sirgu ajada ja oma ekspertarvamuse ausalt välja öelda. Kuigi see ei lange kokku tema ülemuse – ministri – poliitilise seisukohaga.
Kuuleme poliitikute ja ametnike suust sageli: „riigi huvid“. Jegorovi väljaastumise taustal on sobiv küsida, mis need on, need riigi huvid? Demagoogiliselt on öeldud: riik, see on rahvas, seega on riigi huvid meie kõigi huvid ehk avalik huvi. Aga kas on? Rahvast esindab demokraatlikult valitud Riigikogu. Riiki valitseb Riigikogu koalitsiooni poolt ametisse pandud valitsus ja otsuseid viivad ellu valitsuse poolt nimetatud ametnikud.
Teisisõnu, ei ole riiki ilma inimesteta, abstraktsel riigil ei ole huvisid. Sammud, mida põhjendatakse „riigi huvidega“, on konkreetsete inimeste huvid. Kes need inimesed siis ikkagi on. Kui Riigikogu saadikud – kas ainult koalitsioon või ka opositsioon? Valitsuse liikmed? Ministrite poliitilised nõunikud ja parteide juhid? Inimese huvid sõltuvad paljust. Näiteks, kes on ta ise, kellele on ta võlgu ja kus asub tema töötool. Üks on selge. Ükski riigiteenistuja ei ole riik, ühegi poliitiku ega ametniku huvid ei ole riigi huvid. Seda tuleb meeles pidada ka siis, kui räägitakse avalikust huvist ja tehakse otsuseid, mis puudutavad paljusid kodanikke.
Sirge selgroog või soe kabinet ja hea palk
Vanasti öeldi, et riigi leib on pikk ja peenike. Tänaseks on see Eestis muutunud. Riigiteenistujad saavad kõrgemat palka kui sama hariduse ja erialaga inimesed erasektoris. Riigitöö ei kao üleöö. Kui kaob, antakse uus asemele ja makstakse üleviimise puhul korralik kompensatsioon. Nagu võisime haldusreformi käigus vallaametnikke ühest kohast teise koondades näha. Erasektoris pole töökoht kunagi kindel, nagu näitas Sangari Tartu töötajate lugu.
Riigiamet on saanud privileegiks. Kas sellised inimesed suudavad olla ausad ja erapooletud, kui nende töökoht sõltub poliitikutest? Kas soojas toas kõrget palka teeniv ametnik saab jääda oma põhimõtetele kindlaks, kui ülemuseks olev poliitiline minister ütleb näiteks, et tuleb raudtee maha müüa? Või siis jälle tagasi osta? Mõlemal juhul tegutsetakse ju „riigi huvides“.
Jegorov tõestas, et ametnik võib käituda ausalt ja sirgeselgselt, lähtuda põhimõtetest, mida ta riigi jätkusuutlikku rahandust planeeriva ametnikuna peab arvestama pikemas perspektiivis kui 4 aastat. Tahaks väga loota, et tema eeskuju järgivad ka teised ametnikud!
Hallitusest ja niiskusest ehk tagajärjest ja põhjustest
Jegorovi soovitus mõelda suurtes riiklikes küsimustes – sealhulgas näiteks maksupoliitika – pikaajalisemalt, on asjakohane ja mõistlik. Kui ikka paistab, et pikas perspektiivis võib mõni otsus või suurprojekt hapuks kiskuda, tuleb plaani muuta ka siis kui see on kellegi erahuvi või lühiajaline poliitiline lubadus. Erapooletu vahemehe vajadusest suurte otsuste puhul kirjutasin juba ühes teises loos.
Tähelepanu väärib ka Jegorovi nõuanne võidelda mitte hallituse, vaid niiskusega. Õige. Ühtki probleemi pole mõtet otse rünnata, sellega olukorda ei paranda. Kui aga tuvastada probleemi põhjustavad tegurid ning asuda neid kõrvaldama või muutma, hakkab probleem iseenesest lahenema. Paljud meie tänased suured probleemid tulenevad kunagistest ebamõistlikest otsusest, mis on aastate jooksul eelarvesse juurdunud ja nüüd igal aastal enesestmõistetavalt lisaraha nõuavad. Mulle meeldib Jegorovi mõte teha riigi rahandusele restart ehk nullbaasi eelarve. See tähendaks kogu eelarve tükkideks võtmist, ausat analüüsi ning prioriteetide alusel uue eelarve koostamist.
