Mälust praamiühenduse kontekstis

Rain Veetõusme, kommunikatsiooni doktorant, TLÜ
Arvamuslugu on kirjutatud ajalehele Äripäev ning siin avaldatud autori loal.

See kirjatükk sai alguse ERRi uudisteportaalis avaldatud artiklist: Prognoos: viie aastaga saavad parvlaevad ligi 100 miljonit (26.01.2018). Jutt oli saarte ja mandri vahelise praamiühenduse eest makstavast dotatsioonist ja selle pidevast kasvamisest.

Artiklit lugedes hakkas aga kuskil mälusopis midagi pitsitama ja seetõttu võtsin ette veidi tuulata online ajakirjanduse lähiajaloos. Ja ärge nüüd arvake, et see artikkel räägib praamidest ja eurodest. Sellest küll ka, kuid ennekõike tuleb juttu mäletamisest ja unustamisest.

Niisiis, mis ma leidsin. 2013. aastal räägiti, et praamid tuleb riigi kontrolli alla tuua, sest eraomanik tahab liiga palju raha: Vjatšeslav Leedo praamimonopol saab lõpu, Postimees (28.08.2013). Uue plaani kohaselt pidid riigile kuuluvad praamid olema oluliselt soodsamad: Praamihange pakub 60 miljonit säästu, Äripäev (15.10.14). Edasi tuli muidugi veel praamide hanke altkäemaksu temaatika jne.

Kui nüüd aga tagasi algusesse minna, siis selgub, et uued praamid ei ole tegelikult midagi odavamaks muutnud. Ikka kasvab iga-aastane dotatsioon praamidele 600 000 – 700 000 eurot. Investeeringud veel pealekauba.  Ja tulgem sealtkaudu tagasi algse teemapüstituse juurde. Kogu toonane kommunikatsioon ehitati üles monopoli murdmisele ja hindade alandamisele. Nüüd peame aga tõdema, et seda rauda edasi taguda ei saa, monopol on meil endiselt ja hinnad tõusevad kah pidevalt. Aga õnneks inimesed enam väga palju neist numbritest ja argumentidest ei mäleta. Uued probleemid, ka selle sama praamiühendusega, on peale tulnud. Seega saab nüüd praamidotatsiooniga alustada n.ö. puhtalt lehelt. Poliitikutel pole põhjust karta, et 2019. aasta valimistel neile seda kuigi jõuliselt ette heidetakse.

Kuid praamide loos on teinegi mäletamisega seotud episood. Majandus- ja kommunikatsiooniministri Kadri Simson leidis, et Rukki kanali sügavuse probleemides on süüdi Kristen Michal: Simsoni sõnul peab Rukki laevakanali osas andma vastuseid Michal, ERR online, (31.03.18). Poliitretoorikas on süüdlase leidmine oluline, aga seda eeldusel, et probleemi põletavat aspekti on võimalik üle kanda. Antud juhul see mehhanism aga ei tööta. Enamik auditooriumist ilmselt enam ei mäletagi, millal ja mis minister Michal oli. Seega ei mõju see viide “kes on süüdi” kohe kuidagi mõistlikult, sest seost probleemi ja mingi kunagise ministriga ei teki. Tekib hoopis ärritus, sest hiidlased ei taha teada, kellele süü veeretada, vaid tahavad lihtsalt korralikku praamiteenust kodusaare ja mandri vahele. Tahavad, et lahendatakse probleem, mitte ei tegeletaks süüdlase otsimisega. See probleem on nüüd ja praegu.

Michali ründamine andis aga teisigi tagasilööke. Esmalt võimaldas see Michalil sellesse temaatikasse jõuliselt siseneda ja sealt punkte koguda, teiseks varjutas see sõnelemine oluliselt probleemi lahenduskava kommunikatsiooni. Ja muide, üks probleem võib peagi veel tulla. Kui kanali süvendamine jääb augustisse, nagu esialgne plaan oli, ei mäleta paljud inimesed enam madala vee probleemi. Küll aga tajuvad nad siis, et praamiliiklus Hiiumaaga on taas häiritud. Kui aga õnnestub süvendamine lähinädalatel teoks teha, on probleemid veel värskelt meeles ja süvendamises häirivat tegurit ei nähta.

Kui nüüd suurelt üldistada, siis võib öelda, et inimese igapäevatoimetusi mittepuudutav info (seega enamik mida lehest loetakse, raadiost kuuldakse ja telekast nähakse) unustatakse mõne tunni kuini kolme kuuga. Meil lihtsalt ei ole mõtet oma aju liigse infoga üle koormata. Meelde jäävad asjad, millega meil tekib emotsionaalne side. Aga suurem osa silmast ja kõrvast sisse tuiskavast infost sellist seost ei tekita. Nii testi mõttes võite korra püüda meenutada, mis oli novembris 2017 Eesti meedias kõige suurem skandaal? Loomulikult, Google mäletab, kuid teie ilmselt mitte. Aga jaanuaris 2018? Nojah, las olla.

Seega mäletamine, mälestuste loomine või meenutamine on kõik ka kommunikatsiooni tööriistad. Kui loome teadlikult sõnumeid, mida inimene saab emotsionaalselt enda mällu siduda, siis sellega kaasnev jääb meelde, kõik ülejäänu rändab ajaloo prügikasti. Seejuures on üllatav, et Keskerakond, kes Tallinna linnajuhtimises on seda võtet üsna edukalt kasutanud, ei ole suutnud seda riigi tasandil juurutada. Äkki nad ei mäleta?

Aga kuidas siis oleks mõistlik mäletamist kasutada. Esmalt muidugi tasuks oma igapäevases kommunikatsioonis siduda ennast positiivsete sõnumite ja emotsioonidega. Antud kontekstis näiteks ministri sõnumi fokusseerimisega probleemi lahendamisele. Soovitavalt lausa sellisele lahendusele, mis lõpetaks probleemi aastateks. See annab positiivset tulemit ka tulevikus. Oma tegevuse rõhutamiseks on abiks kontrasti loomine varasema olukorraga. Tasuks meenutada probleeme ilma neid isikustamata (kehvad laevad, kallis kiluvõileib, madal veetase, pikk ülesõit). Neid probleeme inimesed mäletavad, sest need on emotsioonidega seotud. Vältida tuleks aga teemasid, milles seda telge ei teki, nagu alguses toodud näide üha kasvavatest dotatsioonidest. Kõige selle juures tasuks aga hoiduda konkreetsete isikute süüdistamisest. Sellega võetakse neilt ära võimalust konkreetselt sekkuda. Tekib n.ö. telg, “enne oli halb, nüüd on või peagi saab, palju parem” ja selle „palju parem“ juures on vaid praeguse lahenduse looja nimi.

JÄTA OMA VASTUSES

Please enter your comment!
Please enter your name here